Info: +372 646 0113
Shop/Pood: +372 55 620 005

Dillon Aero

Dillon Aero on rohkem kui 30 riigis juurutanud enam kui 6000 relvasüsteemi. Alates sellest kui Dillon M134D ja M134D-H 2003. aastal USA ja liitlaste relvajõudude standardmudeliteks said, on ettevõte väsimatult tegelenud süsteemi ja paigalduse kõigi aspektide täiustamisega. Meie insenerid on M134D süsteemi edukalt integreerinud 18 erineva tiivikõhusõiduki platvormiga, mis kokku tähendab rohkem kui 400 plaanerit, toonud süsteemi maismaasõidukite ja kaugjuhitavate relvasüsteemide juurde, samuti arendanud välja laevastike enesekaitse süsteemi, mida kasutatakse nii suurte mereväelaevade kui väikeste paatide puhul.

Maismaal kasutatakse kuulipildujat M134D praegu kõikjal konvoide saatmisel, piirivalves ning tähtsate isikute turvamisel. USA mereväes kasutatakse kuulipildujaid võõrastel süvavetel ja kaldalähedastel vetel liikuvate laevastike kaitsel, ka tuletoe relvadena erioperatsioonide laevadel. M134D-d kasutatakse peamiselt helikopteritel ning seda saab nüüd kohandada kõigile militaar- ja tsiviilhelikopteritele. Modulaarse süsteemina on seda hõlpsasti võimalik paigaldada igasugusele olemasolevale platvormile ning see toimib ühtviisi tõhusalt nii fikseeritud otsetule asendis kui ka käsijuhtimisel. Tänu oma kompaktsele suurusele tagab see kerge relv tõhusa soorituse kus ja millal iganes vaja.

Alates 2000. aastast on Dilloni tootevalik laienenud ning sellesse kuulub nüüd ka mahukas söötursüsteem kuulipildujale M134D, samuti mudelitele M240, M60, PKM ning 0,50-kaliibrilisele raskekuulipildujale ja MK19 granaadiheitjale; lai valik relvakinnitusi helikopteritele, vee- ning maismaasõidukitele ja kõikehõlmav ohutus- ja tugiseadmete seeria kuulipildujale Minigun.

Meie katsekeskused jätkavad oma põhjalikku tööd, mida toetab teine spetsiaalne insenertehniline katseala koos maismaasõidukite pargiga, milles on esindatud meie kliendibaasi sõidukid. Mobiilsed tugitöötajad igal mandril ning kõikjal maailmas avatavad asjatundlikud teeninduskeskused teevad Dilloni klienditeenindusest sektori parima.

Ettevõtte ajalugu

ETTEVÕTTE AJALUGU

1960ndate keskpaigas töötas General Electric välja ja tootis kuulipilduja GE Minigun. Tegemist oli sõjalennukite jaoks toodetavatest mudelitest tuletatud versiooniga, mida kasutati Vietnami sõjas ning ka mõned aastad pärast. Need, kes relva tundsid, teadsid selle hävitusjõudu. Kuulipildujad hakkasid kiiresti levima kogu teenistuses. Armee kasutas neid helikopteritel UH1 Huey, AH-6s, AH-1 Cobra ning paigaldas kuulipildujad isegi veokitele, et konvoisid kaitsta. Merevägi kasutas kuulipildujaid jõepatrullialustel ja- laevadel. Lennuvägi paigaldas kuulipildujad A-37 Dragonfly lennukite ninadesse ning kinnitas kolm kuulipildujat isegi Puffiks kutsutud transpordilennuki AC-47 külgedele. Ent sõja lõppedes lõppes ka kuulipilduja tootmine. Tol ajal M134’C’-na tuntud relv leidis rakendust veel aastakümneid, sõltudes tagavaraosade varudest, mis viimastel sõja-aastatel tekkinud olid. Ent lõpuks hakkasid ka tagavaraosad otsa lõppema. Otsiti uusi kohti, kust osi saada, aga sellised lepingud läksid tavaliselt odavatele pakkujatele, kelle toodetud varuosad olid küsitava väärtusega kuna neil puudus arusaam relva tegelikust tööpõhimõttest. 1980ndateks olid tagavaraosade varud kas otsa lõppenud või liigselt rikutud ebakvaliteetsete osadega. Mitmed üksused otsustasid oma relvad vahetada teiste, vähem temperamentsete ning kahjuks ka vähem tõhusate relvade vastu.

EBATÕENÄOLINE ALGUS

Püüdlus täiustada kõige tõhusamat ning hävitavamat kuulipildujat, mis eales loodud päädis tulemusega, milleks on Dillon M134D. Ent see ei olnud esialgne plaan. Dillon Aero on Dillon Precisioni tütarettevõte, mille algus ning ka tänapäevase M134D sünd viib tagasi ühte pikka ja külma öösse kuivanud järvepõhjal Põhja-Arizonas. Dillon Precision on enam kui 25 aastat tootnud maailma parimaid laadimisseadmeid käsitulirelvadele. Üheksakümnendate alguses omandas DP väikese hulga GE GAU-2 kuulipildujaid, mida filmitööstuses kasutada. Kuulipilduja oli üles astunud mitmetes filmides nagu „Kiskja“ ja „Terminaator“ ning tol hetkel olid need filmitööstuses äärmiselt populaarsed. Kahjuks aga ei suudetud relvi kunagi usaldusväärselt tööle saada. Ühel konkreetsel võttel telliti Dillon Precisionilt kuulipildujad Briti telesaate „Top Gear“ tarbeks, mida filmiti Arizonas.

Kahjuks osutusid relvad aga tujukateks. Üksteisele järgnevad tõrked ähvardasid kogu võttegraafiku segi paisata ning tehniline meeskond töötas kogu viimase öö, et relvad sellisesse olukorda saada, kus need tulistaksid paarsada valangut ilma tõrgeteta. Päiketõusul laadisid kurnatud spetsialistid relvad ning vajutasid hinge kinni pidades filmivate kaamerate ees päästikule. Kuulipildujad ärkasid mürinaga elule just nii kauaks, et kaader kätte saada ning siis kiilusid taas kinni.

Võtete lõpuks oli kuulipildujate halvast esinemisest tingitud frustratsioonist kasvanud põlgus. Dilloni disainimeeskond otsustas, et nad kas teevad relva korda või panevad selle igaveseks riiulile seisma.

Huvitava kokkusattumusena seisis parasjagu samasuguse dilemma ees ka USA armee erioperatsioonide üksus Task Force 160. USA lennuväe eriüksus oli tolleks ajaks üks viimaseid üksusi, mis vana kuulipildujat veel kasutas. Kunagi oli teenistuses kasutusel tuhandeid kuulipildujaid M134. Ent 1991. aastaks oli see arv oluliselt kahanenud just viletsa kvaliteediga varuosade tõttu. Sellest hoolimata kavatses TF160 relva kasutada nii kaua kui võimalik. Nad teadsid kui tõhus M134 võib olla, aga aeg, mil relvadele enam varuosi ei leia lähenes kiiresti ning ka TF160 valmistus kuulipildujat jäädavalt pensionile saatma.

Dillonis olid põhjaliku analüüsi tulemusel välja selgitatud kuulipilduja mitmed puudujäägid. Suurem osa neist olid seotud MAU-56 sööturitega. Kuulipilduja on loodud laskma lülidest koosnevaks lindiks ühendatud laskemoona. Sööturi eesmärk on padrun ühendusest vabastada ja see padrunipesasse lükata. 3000 lasku minutis eeldab, et söötur kordab oma tegevust 50 korda sekundis. Ajastus on kriitilise tähtsusega ning kui miski laskemoona sööturisse sisestamist segab, on tagajärjeks relva kohene kinni kiilumine.

Kahjuks aga oli MAU-56 disain vägagi kinni kiilumistele kalduv ning sagedased olid ka tõrgetest tekkinud purunemised. Kinni kiilumise vabastamine võis võtta kuni 30 minutit. Veel halvem oli see, et sööturi purunedes muutus relv kasutuks. Mitmeid aastaid keskendus meie töö uue sööturi loomisele, et asendada MAU-56 söötur. Detail, mille Dillon lõi, sai nimeks Dillon DAFD-2000. See mudel on väga tugev ja kiilumiskindel, selle kiilumist on kerge vabastada ning see on usaldusväärne. Kiilumised, mille vabastamiseks kulus varem 30 minutit kõrvaldati nüüd 30 sekundiga. Veel enam, uus disain oli praktiliselt purunematu.

JUHUSLIKUD KOHTUMISED

Umbes samal ajal kuulsid TF160 liikmed sellest, millega tegeleb väike firma nimega Dillon, et kuulipildujat parendada. Ühel päeval helistas ettevõttesse mees, kes tutvustas end ainult eesnime pidi ning küsis, kas ettevõte tahaks oma toodet teatud „erilisele“ kliendile tutvustada.

Dillon kutsuti TF160 asukohta Kentuckys DAFD-2001 sööturit esitlema. Dilloni söötur pandi üha uuesti ja uuesti proovile. Pärast enam kui 50 000 ilma ühegi tõrketa lasku langetati otsus – vanad MAU-56 sööturid asendatakse kohe DAFD-2001 sööturiga.

Töö, mida ettevõte oli kuulipilduja sööturi kallal teinud, oli täpselt see, mida TF160 vajas. Selle esimese juhusliku lepinguga sündiski Dillon Aero. Protsessist, mis sai alguse mitmete aastate eest katkise relva parandamisega, oli nüüdseks saanud täiskohaga äritegevus. Seda ei olnud esialgu plaanis, eesmärk oli olnud relv lihtsalt tööle saada.

Pärast DAFD-2001 loomist pöörasid Dilloni disainerid tähelepanu relva teistele parandamist vajavatele osadele. Padrunisalvelukud, päästemehhanismi kontrollseade, sidur-süsteem, kinnitusseade, vintrauad, lukukoja kaas ja ohtu vabastamise seade disainiti kõik uuesti ning armee võttis need lõpuks kasutusse. Selleks ajaks olid uued sööturid tuttavad juba ka mereväele, õhujõududele ja merejalaväele. Dilloni ülejäänud tooted järgisid sama rada, alustades koostööd kõigi USA relvajõududega eelkõige vanade GE Minigun kuulipildujate uuenduskomplektidena. Nõnda tuligi legendaarne kuulipilduja igaviku servalt tagasi.

2002. aastaks oli Dillon Aero kuulipilduja kõik detailid uuesti disaininud ning varsti pärast seda tutvustati täiesti uut äsja toodetud kuulipildujat Dillon M134. USA armee võttis lõpliku Dilloni kuulipilduja vastu ning andis M134-le märgise „D“, mis asendas varudes vanemat „C“ mudelit.

MINIGUN TULI TAGASI

2004. aastal jätkas Dillon M134D-T arendamisega. Tegemist oli kuulipilduja kergema versiooniga, mille kaaluvähendus saavutati suures osas teraskomponentide asendamisel titaandetailidega.

Lõpuks aga jäi titaanist relva elu võrdlemisi lühikeseks. Kuigi suurem osa uuendusi olid edukad, kannatas titaanist korpus tavapärase kulumise all rohkem, mistõttu lühenes selle eluiga 500 000 lasuni.

Ent kõik polnud siiski kadunud. 2005. aastaks lisati M134D-T mudelis täiustatud kerged elemendid terasest mudelile M134D ning loodi M134D-H.

Relvarühma erakordse edu tunnistuseks on Dillon Aero rohkem kui 375 lepingut USA valitsusega, lisaks mitmed põhiosalusega projektid.

Dillon M134D Minigun

 

M134D: TÕELINE JÕU MITMEKORDISTAJA 

Dillon Aero M134D on tänu oma võimekusele ning lihtsale laadimisele ja hooldamisele üks maailma usaldusväärsemaid relvi. Kiiruse ja täpsuse jaoks loodud M134D on tõeline jõu mitmekordistaja. Laskude kiirus on ülimalt oluline: ainult nii kiired relvad nagu M134D saavutavad erakordse lasutiheduse, mis on vajalik mitme sihtmärgi alla surumiseks lühikese perioodi jooksul. Lisaks puudub M134D-l praktiliselt igasugune tagasilöök. Korraliku kinnituse puhul liigub selle tagumine osa pisut pärast esimest lasku, ent ei kaldu ega nihku paigast. Selline stabiilsus on oluline kuna aitab sihtmärki tabada ning sellel ka püsida. Kiired ning äärmiselt tihedad lasud ja kindel stabiilsus annavad aimu ideaalsest kiiruse ja täpsuse kombinatsioonist.

Omadused:

  • Laetud NATO 7.62×51 mm moonaga ning saadaval kuni 4000 padrunit mahutavate salvedega.
  • Fikseeritud lasumaht 3000 lasku minutis (50 lasku sekundis).
  • Teeb pauside vahel keskmiselt muljetavaldavad 30 000 lasku.
  • Iga lasu vahele jääb 1/50 sekundit, st et M134D teeb neli lasku sama ajaga kui M240 teeb ühe.
  • Laskja aeg, mis kulub tabamuse tuvastamiseks ja sihiku korrigeerimiseks on neli korda lühem, mis tähendab keskmiselt üheksa korda rohkem tabamusi.

Igasugusest relvast, eriti kuulipildujast tulistamisel on oht tõrgetele, mis tulenevad liikumisest kolmes olulises kohas: platvormil, relvas ja sihtmärgis. Liikumisest tingitud tõrge muutub konkreetsemaks kui kaugus sihtmärgist suureneb. M134D suudab liikumisest tingitud tõrkeid leevendada suurendades laskude arvu sekundis, vähendades nõnda aega iga vaadeldava kokkupuute ajal. M134D eeliseks on see, et relv on elektroonilise ajamiga, mis muudab selle põhimõtteliselt tagasilöögivabaks. Veel enam, tänu kiiruse, kõrge lasutiheduse ning stabiilsuse kombinatsioonile on M134D maksimaalselt tõhus kuni 1200 meetri ulatuses. M134D mitmeraudne disain tähendab, et igast rauast tuleb minutis ainult 500 lasku. See võimaldab korduvaid pikemaajalisi laskmisi ning annab raudade elueaks kokku umbes 100 000 lasku (sõltuvalt tulistamise sagedusest). Kui relv peaks ebatõenäolisel juhul kiiluma, võtab selle vabastamine ning töökorda seadmine aega alla minuti. 1 500 000 lasuga süsteemieluiga on vaieldamatu tõend relva usaldusväärsuse kohta.

M134D tõhusus vähendab ala katmiseks vajalike relvade arvu. Vähem relvi tähendab vähemat hulka inimesi neid tulistama, mis omakorda tähendab vähemaid tugiplatvorme. See annab jällegi olulise kokkuhoiu. Seetõttu pole üllatav, et M134D või komponentsüsteemid on praegu kasutuses kõigis USA armee harudes ning lisaks veel enam kui 30 riigis.